Olete Te kunagi lugenud Artur Alliksaare luuletusi? Mõned luuletajad lihtsalt on sügavamad kui teised... toon näite ühe tema luuletuse näol:
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba,
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel,
et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.
Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.
Alati kui seda luletust loen, leian sealt enese jaoks midagi uut...
nt see rida: Saan haavu unelmate sõjatandril.Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Veider, kuid vahel on tunne, et kõik me käime unistustemaal, meil on oma lootused ja ootused ja kuigi me saame haavu, st komistame, kukume ja kildudeks klirisevad ka meie unistused, ei takista see meil edasi unistamast... Tunnen ennastki justkui laev, laev millele on ette nähtud sadam, kuid, mis pole veel merest kerkinud...
Võrdluseks Alliksaarele tooksin näite ühe reaga enda loomingust:
Unistan surmast, et võtta elult veel viimast...
Tihti ei sunni inimesi mitte miski muu, kui surmahirm ise... Tihti näevad inimesed enda sisse vaid enne surma, sest siis tuleb tahtmine kõik seni teostamata jäänud unistused täide viia... Sadam kerkib siis, kui õige aeg on tulnud, siis, kui laev on oma käigud teinud...
Veel pole minu aeg minna, veel pole sadama kerkimise aeg... Minu aeg on unistada, minu aeg on trotsida valu ja minu aeg on haavatuna, kuid siiski tuge otsides oma unistused täita...
